Ideaalmaastik

Hommik on karge. Päike, mis suvel kõrgel, käib praegu madalalt, kuid on endiselt soe. Siin ma nüüd olen. Kodust 300 km eemal. Hea sõbra vana sauna (ehk vana sõbra hea sauna) lävepakul. Füsioteraapilised harjutused kangeks jääma kippuva alaselja venitamiseks on tehtud. Hommikupuder söödud. Kohv joodud. Tunnen, et hoolimata 4,5-tunnisest autosõidust eelmise päeva hilisõhtul ja sellele järgnenud rahutust ööunest, on meeled erksad ja ootusärevad. Keha suriseb elektrist nagu nurruval kassil.

Aga milleks see kõik?

EKSPERIMENT “KAS MEEL LIIGUB?”

Olen viimase 20ne aasta jooksul käinud siin pea igal suvel. See on üks minu suvistest rattasõidu-peatustest, mis sageli kujunenud planeeritust pikemaks. Oktoobri lõpus, sügisel, olen siin aga esmakordselt. Tahan mõista, eelkõige tunda, kas siinsete rattasõitudega minu poolt konstrueeritud (mikro)maailm – suur suvine idüll, ja selle salapäraselt jõuline tõmme, on jätkuvalt alles. Kas mina ise oma ideede ja väärtustega, oma rõõmude ja valudega olen samaks jäänud, või muutunud? Kas ma jätkuvalt märkan ja panen tähele, nagu varem? Kas mu meel liigub? Või on kõik teisiti, ja kusagile kadunud? Uurime järele!

IDEAALMAASTIK

Mulle kui rattaentusiastile on see 800 ruutkilomeetrine maatükike Kagu-Eestis, mida nimetatakse Haanja kõrgustikuks, ideaalmaastik. See ainulaadne kuppelmaastik on minu maailma väga tähtis paik, piiritsoon, nii otseselt riiklikus, kuid ka hingelis-vaimses tähenduses. Siin tunnen ma kõikeületavat vabadusearmastust. Minu tegemisi ja tegematajätmisi, mis mujal on paratamatult tähendusrikkad, siin ei tõlgendata. See on paik, kus saan lähtuda kontekstist, millel on sümboolne roll. Siinne asfalt on püha pind, kus osutub võimalikuks kõik. Siin mind ei vaadata, ja ma olen kaugel kallist keskpärasusest, argipäeva postmodernismist, millel puudub igasugune kujutlusvõime.

SÜÜTUSE ALGUS

Haanja on oma ainulaadse ja täiusliku kuppelmaastikuga minu rattauniversumi üks alusmüüre. Siin sõitmine on justkui süütuse algus, mis lõpeb liiga vara, kui pean lahkuma. Nii on olnud kõik need aastad, mil olen siin käinud. Kuid siis oli suvi. Praegu on sügis. Kas midagi on muutunud?

Vaikus. Rahu. Pole ühtegi hinge ja tee on tühi. Minu süsinikust sõbra laiad tsüklokrossi kummid vetruvad kergelt surisedes vaiksel asfaldil. Tee on hommikusest kastest märg. Päike ei jaksa enam suvise innuga seda kuivatada. Keha on ootamatust õhuniiskusest ning tugevast küljetuulest ärevalt erk. Tuleb pingutada, et sooja saada. No fire. No heat. No heat. No life. Läksime!

AVASTA MAAILM

Mis on rattasõidu mõte? Meie tänapäeva elutempo ja intensiivsuse kontekstis? - Citius? Fortius? Fast-Loud-Explosive? Nooremana oleksin sellele kahe käega alla kirjutanud ja lisanud, et kõigist teistest tuleb olla ees, olla esimene. Võitja! (Tipp)spordis on kõige tähtsam võitmine, treenimine on selle vundament.
Täna, 45-aastasena on rattasõit mulle lapsepõlve pikendus, otsetee tagasi ilusasse ja muretusse aega. See on dialoog ühe väikese tumedapäise särasilmse poisiga, kes ühes oma kaherattalise sõbraga avastab uudishimulikult ja innuga kõiki neid lõhnu ja helisid, pilte ja maitseid, mida maailmal on talle pakkuda. Lühim tee enesesse viib ümber maailma.

ABSOLUUDIIHA

Iga rattasõit väärib seda, et anda endast parim. Olla alati kohal ja parimate kavatsustega. Kuulata(da) ja vaadata. Kui oled uudishimulik ja positiivne, siis avastad ja paned tähele. Kui kuulad oma keha ja meeli, lood rattaga sõites uusi ideid ja väärtusi. See on absoluudiiha, tahe olla ja jääda sõltumatuks, vabadusearmastus. Suur seiklus või hoopis selle algus, kui sa ise seda tahad ning selleks valmis oled. Sa muudad maailma iseendas terveks ja avastad tema värske näo.

PILVITU HORISONT

Rattasõit on tegevus, protsess, milles domineerib äärmine ökonoomsus liikumisviisis ja täielik kontsentratsioon. Miski ei ole selles juhuslik. Märkamatult lakkad mõtlemast ja muutud selle osaks. Kõik hakkab toimuma iseenesest. Oluliseks muutub hetk, kus pole ei tulevikku ega minevikku. On vaid igavikku kaduva hetke ainukordsus. Purilenduritele on see tuttav tunne. Jooks ja tõuge. Maapind saab tiivad. Hüpe teadmatusse. Lend.
Ma saan rattaga üheks, sulan temaga kokku. Nagu taevas ja maa praegu, et pole näha kriipsu, kus nad kohtuvad. Minu tunnete horisont on pilvitu.

VÕIMALUSTE TUKSE JA KUTSE

Mis on rattasõidu puhul lummav, on tema ajatus, sest selle tegevuse eksistents ei sõltu ei ilust ega täiusest, vaid ainult AJAST. See pole ajaviide, vaid VIIDE AJALE. Tõsta pilk lenkstangilt ja seal olevalt kallilt tehnoloogiliselt imelt, oma rattakompuutrilt kõrgemale. Mida sa näed? Ilma ja inimesi. Võimaluste tukset ja kutset!
Vaata rattasõidule kui vaimu ergastavale tegevusele, kus domineerib visuaalne taju ning taktiilne-kinesteetiline tunnetus. Lähene sellele kui tundlikule spirituaalsele aktile. Ära suhtu endasse kui superkompensatsiooni teostavasse lihaskonda. Unusta ära see tehniline hoiak enese suhtes, mille on sünnitanud sporditeaduslik metodoloogilisus – kui kehalt pressitakse välja maksimaalne panus kiireima tulemuse saavutamiseks. Unusta pulsikell, võimsusnäitajad, treeningplaan, dieet… Ja mõte hakkab liikuma. Asjad hakkavad juhtuma. Avanevad seoste ahelad, mis haaravad ootamatult kaasa. Artikuleerimatud aistingukihistused võtavad sõnad suust.

SILMAPILKUDE SÜVENDAJA

Rattasõidu tähenduse, vormide ja eesmärgi üle võib alati vaielda ja see ei saagi olla kõigi poolt mõistetud. Mina tean, mis see on, minu jaoks. Silmapilkude suur süvendaja.
Mida rohkem ma seda inimkonna ajaloo suurimat innovatsiooni ja leiutist (auto eelkäijat) mõistan, seda fantastilist tegevuse vormi naudin, seda rohkem see mulle pakub. Milline teine moeröögatus suudaks anda niisama palju niisama paljudele niisama väikeste kuludega?

TEISTSUGUSE ELUHOO INTENSIIVSUS

Võta ratas. Mine ja sõida. Sa oled tagasi tulles teine inimene. Sa oled haistnud ilmapiiri, teinud vabaks aistingud uute võimaluste jaoks ja lasknud fantaasial mängida. Sa hakkad mõistma, et see võiks olla sinu elu oluline osa, sest selles peituvad tohutud sümbolite kogumid ja meelepiltide peegeldusväljad, nagu kallima valmistatud liivaküpsistes, mida süües pole võimalik enam peatuda. Sa tahad jälle naerda ja laulda, sa tahad olemas olla ja need hetked uuesti läbi elada. See annab sulle vabaduse olla sina ise.

Pikk, rahulik, omas tempos rattasõit võiks olla kui häälestatud mõtlemise praktika, kus asjadele ei sunnita tähendust peale ja õndsamatel (oote)hetkedel lastakse varjatul lagedale valenduda.

Jah, sellel on mõte, ja see annab meie elule mõtte. Sest kui emotsionaalne ahtameelsus ja nihilism inimese lömastab, jääb maailma vaid õõnes mina ja kätte õlleklaas.

Aitäh Haanja!


EPILOOG

Kabinetis on järjekordne patsient.
Vastuvõtule on tulnud jalgrattamees, kes räägib kuidas sõitis sada kilomeetrit maha ja vaatas sõidu ajal ainult pulssi, neli tundi järjest vaatas pulsikella!
Arst aga poetab vahele: “Midagi muud ei vaadanudki – metsa, põldusid, lagendikke, heinamaad ja päikesepaistet, maju, pilvi, taevast? Need ei hakanud silma?”

Rein Vahisalu, südamearst

Eelmine
Marie Copinet šampanjamaja Le Figaro veergudel!
Järgmine
Marie Copinet šampanjamaja allkirjastatud pudelid Eestis!

Vastused puuduvad

Email again: